"Mis on esimene asi, mida sa endale hommikul ärgates ütled, Puhh?" küsis Notsu.

   "Mis meil hommikusöögiks on?" vastas Puhh. "Aga sina, Notsu?

   "Mina ütlen: "Ei tea, mis põnevat täna võiks juhtuda?"" ütles Notsu.

   Puhh noogutas mõtlikult: "See on ju seesama."

 

See, mida nii karupoeg Puhh öelda tahab, on: me võime vastu võtta meile kingitud võlu ka kõige tavalisemates sündmustes- puudelõhkumises, hommikueines, arveid kokku lüües, tööle sõites, hoolitsedes kellegi eest, töötades, hambaid pestest ja nii edasi. Kunst on selles, kuidas elada antud hetkes ja märgata selles peituvat imet.

 

Ka 3-aastane laps suudab maha pidada küllaltki filosoofilise vestluse. Poeg oli näinud oma isa banaani söömas: 

"Sulle ju ei meeldi banaanid, ega ju, Steve?" ütles isa.

"Ei," vastas Steve.

"Kui sina minu asemel oleksid, siis sulle ka ei maitseks." Pärast mõttepausi lisas ta:

"Kes siis issi oleks?"