Aknast avaneb imeline vaade telliskivi seinale. Taamal paistab siiski riba hallikat taevast. Tulen koju, ära karda, tulen niikuinii. Ah, millal saan sind näha? Minu teekond on olnud pikk ja väsitav. Tahaks puhata, vaadata tähti ja öelda: ühel neist asub Darionesis. Kuid ma ei saa, kõrged müürid hoiavad mind oma rüpes justkui sosistades „Siin on su pelgupaik, sinu vabadus.“ Mind tabab kalkide seinte sõnade lumm ja ma jään. Siiski ma ei usu, et neil võiks õigus olla. See ei saa tõsi olla. Darionesis teab kindlasti, aga hetkel ei suuda ma temani ulatuda. Liig palju valgusaastaid...
Kommentaarium aka Kirjuta siia kõik enda südamelt:
